Meie koolis toimus 24. – 28. septembrini spordinädal. Esmaspäeval käisime kogu kooliperega kalal Kaisma Suurjärve ääres. Eelnevalt oli iga noor kalamees ennast vajalike ussidega varustanud. Valikus oli nii udupeeni ööusse kui ka igapäevaseid vihmaussi volaskeid. Kummikud jalas ja õngeridvad käes alustasime spordiga. Suurimaks katsumuseks osutus paljudele ussikeste konksu otsa saamine, aga järjepidevus viis sihile ja peagi ligunesid konksud vees. Meie suurimateks kalameesteks osutusid hoopis kalanaised Meribel ja Kärolin, kes tõmbasid hiiglaslikke kalapurikaid ridamisi. Suurima valaskala tõmbas siiski välja Rubin, kes ei hakanud kääbustega mässama. Edukalt õngitses ka Rait. Need, kes kaldal õngitseda ei viitsinud, organiseerisid kohale vanaisa koos paadiga ja otsisid õnne keset järve kalastades. Kalasaagist nad kaldale tulles ei rääkinud, küll aga oli neil mõnus vee peal kaunist sügisilma nautida. Meie suured ämbritäied kalu rändasid lõpuks vette tagasi, sest oli oht, et koju kassile viies, oleks loomake selle saagi välja naernud.
Kuna kaladest oli meil selleks päevaks isu täis, siis sõime järvekaldal hernesuppi ja suundusime rõõmsate ning roosapõselistena kooli tagasi kindla teadmisega, et meie kandis on nüüd juures 16 värsket kalameest
Infoks suurtele kalameestele – Kaisma järv ja ka bassein on nüüd elusolenditest tühjaks püütud, enne kevadet pole mõtet usse leotama minna.
Teisipäev oli meil tantsupäev. Seekord oli kogu koolipere tantsusussides võimlas, kus erinevaid tantsustiile ja –samme tutvustas õp Mariann. Saime selgeks, et ka tants võib olla sport. Aga selgusetuks jäi, kas meil on nüüd 16 uut tantsustaari, aga küllap nad tasapisi staaristuvad.
Kolmapäev oli rangete reeglite alusel määratud spordipäevaks. Aga kuna ilm võimaldas ainsa alana tegeleda ujumisega ja trikood olid lastel koju jäänud, siis lükkus spordipäev reedele. Ja reedelt sujuvalt edasi järgmisse nädalasse. Ilmselgelt ei ole ilmataat oma kõrge ea või lihtsalt laiskuse tõttu eriti suur spordimees ja ajas meie plaanid vussi.
Neljapäeval saatsime kõik metsa. Toimus jalgrattamatk Kergu-Nõmme-Männiku-Kaisma-Kergu marsruudil. Kuna oma õpetajate jutt on ilmselgelt igale lapsele tüütuvõitu, siis kutsusime teejuhiks õp Laine. Matka alguses saime võistelda ilmataadiga. Kas tuul lükkab pikali või mitte. Igatahes mõnel mehel võttis kulmu kortsu ja pisara silma aga õpetajate ja jumala abiga liikusime siiski kadudeta edasi. Vaatasime üle vanad talumajad, lehmad, hobused, sipelgapesad ning ronisime kõrgete kivide otsas. Matk jätkus metsades, kus õp Laine viis meid kurssi seeneriigi saladustega. Korjasime korvid täis ja suundusime kooli poole. Teel tekkis laste vahel vaidlus, kas seened panna näitusele või teha kastmeks. Teadmishimulised saavutasid siiski häälteenamuse ja saak lubati kooli jätta. Tagasiteel põikasime läbi Kaisma mõisa juurest ja saime teada, missugused kuulsad mehed meie kandis elanud on. Jälle pidasime kahevõitlust tuulega. Seekord saavutas tuul võidu Rebeka üle ning lükkas väga ebasportlaslikult meie koolipere pesamuna lihtsalt tee äärde koos rattaga ümber. Õnneks ei ole meie seas piripille ja lõpuks olime õnnelikult ja pisut külmununa kooli juures tagasi. Mõne lapse arvates oli meie jalgrattamatka pikkus mitte vähem kui 30 km ja lapsesuu ju ei valeta.
Reedel parandasime füüsist, vaatasime vihmasadu ja tuvastasime seeni. Määratud said nii haruldased kui ka üsna igapäevased seened.
Spordinädala tulemusena on meie koolis nüüd 16 kala- ja seenehuvilist last, kes vabal ajal tegelevad tantsimisega ning ootavad pikisilmi lähenevat spordipäeva.
Sportlikku sügise jätku!
Õp Tiina
